Tervitusi lumisest Riiast!
Läbi pimeda sügise oleme jõudnud advendiaega ning varsti on 2013 aasta minevik. Enne, kui sukeldume detsembri saginasse, tahaksime jagada natukene oma elust ja misjonitööst.
Wings for Wheels
Sügis on tavaliselt Wings for Wheelsi jaoks rahulikum aeg. Laager on õnnelikult möödas, suvepuhkus läbi ning oleme tagasi igapäevase töö juures. Erinevus eelmistest sügistest on see, et meie neljaliikmeline
tiim on kasvanud kuue ja poole liikmeliseks. Meiega ühines Ruzanna Usbekistanist, kes on küll praegusel momendil Venemaal ja ootab Läti elamisluba. Tänu temale saime alustada laiema tööga venekeelsete liikumispuuetega inimeste seas. Janis aitab meil tasakaalustada meeste ja naiste osakaalu (koos Rasmusega on meil nüüd kolm meest :-)) ning Katrina on meiega kahenädalaste tsüklitena. Oleme alustamas uute
suvelaagrite plaanimisega. „Väljakutse 7“ laager on plaanitud praegu juuli keskpaika ning sellele eelneb juuni lõpus või juuli alguses laager „Hommikune kaste“. „Väljakutse“ laager tuleb eelnevatele aastatele sarnane, kuid uus laager on mõeldud kristlastele, kes tahavad usus kasvada ning veeta kvaliteetaega koos teiste kristlastega. Esimesel aastal on see plaanitud nelja päevaseks ning osavõtjate poolest väikesearvuliseks. Eks hiljem paistab, kas teeme selle laagri pikemaks või jääb see lühikeseks ja intensiivseks nädalavahetuseks.
Leedu
Kuigi W4W-l on sügiseti rahulikum aeg, ei tähendanud see seda meie perele. Sügise jooksul oleme ühe-, kahe- või kolmekaupa käinud kolmel reisil. Septembri alguses veetsime kogu perega ühe nädalavahetuse Vilniuses, kus kohtusime oma vana sõbraga, keda me polnud kümme aastat näinud. Need, kes mind enne Lätti tulekut tunnevad, teavad, et ma tegelikult plaanisin minna Läti asemel hoopis Leetu misjonitööle, aga Jumal juhtis teisiti. Samas on Leedu ikka mu südames ja oli tore seda armastust selle maa vastu jälle kogeda. See resis oli ka toredaks sissejuhatuseks Riia Noorte Missiooni otsusele võtta aasta Leedumaa eest palvetamiseks.
Armeenia
Septembri lõpus lendas Kaspar nädalaks Armeeniasse, kus koos norrakatega külastas ka Karabahi vabariiki (tunnustamata riik Armeenia ja Azerbaidzani vahel) ning seal tegutsevat kristlikku rehabilitatsioonikeskust.
Korea
Mitmetes eelmistes uudiskirjas rääkisime oma plaanist teha nädalane puhkus/pulma-aastapäeva reis ning nüüd võime öelda, et oleme sellelt reisilt tagasi. Korea on imeline maa ning meil on seal võrratud sõbrad, kes tegid kõik selleks, et meie reis oleks unustamatu. Minul olid mõned kohad, kus soovisin käia ning kõik mu unistused täitusid ning veel rohkemgi. Me ei olnud kunagi ööbinud hotellides (sellistes, millel on tärnid :-) ), kuid tänu anonüümsetele sponsoritele, kes need kinni maksid, elasime terve nädala kallites hotellides ja miljonivaatega korteris. Me elasime nagu unenäos, kus kõik unistused täituvad. Seda reisi tasus tõesti 13 aastat oodata! Mida me siis tegime? Sõitsime üles Sõuli torni, külastasime kuningalossi, käisime suveniiride tänaval, maailma suurimas koguduses (jah, me kuulsime Yonggi Cho´d jutlustamas). Veetsime suurema osa ajast pealinnas Sõulis, aga kaks päeva olime ka pealinnast 400km kaugusel Busanis, kus imetlesime ookeani ning tundsime end nagu kodus.Minul isiklikult oli üldse kogu aeg tunne, et olen koju jõudnud –
keelt tuleks veel õppida ja toiduga peaks harjuma, aga muidu oleksin tahtnud sinna jääda. Nagu Mooses käisin ka mina mäe otsast vaatamas oma tõotatud maad, kuid erinevalt Moosesest on mul lootus sinna kunagi pääseda. Väga raske on lühidalt kõiki muljeid kirja panna. Mõned reisipildid (tegelikult üsna palju pilte) on väljas ka internetis ning neilt saab väikese aimu, kus me käisime ja mida kogesime. Pilte saab näha
siit. Huvi korral oleme alati valmis rohkem sellest reisist rääkima. Kogu selle reisi ainuke probleem oli selles, et nüüd tahaks tagasi minna :-)
Palun palvetage
